Tule sõbraks
Avalda arvamust ja saa osa viimastest uudistest!
Facebook & Linkedin - Egert Anslan Facebook Linkedin
Egert Anslan - Facebook
“Jõuliselt kirja pandud ja mõnuga loetav rahvusvahelises diapasoonis žanripõnevik”
-- LOOMING
“Akuninlik krimka. Siin on stiili ja haaret ja mõnusaid süžeekäike”
- NAISTELEHT
“See oleks nagu tõlgitud Robert Ludlum. Pildid on antud nii usutavalt, et hakka või nutma”
-- POSTIMEES

„407 Karaati“ on erootiliste sugemetega psühholoogiline kriminaalromaan, milles segunevad Londoni kõrgseltskond ja Vene allilm. Lugeja satub rahvusvahelise kuritegevuse maailma, kus räpased teod on peidetud säravate maskide taha, kus kõigi põhimõtetel on murdumispunkt ja usaldust saavad endale lubada vaid surnud.

Juudi lesele pärandatud briljanti asub jahtima Moskva parim petuskeemide meister, kes kasutab ohvri südame võitmiseks 17nda sajandi Prantsuse õukonna võrgutamiskunsti. Saatuse vangerdus muudab aga paarisuhte painavaks armukolmnurgaks, millest kellelgi pole võimalik tervena välja tulla. Loo pealispinna alt kooruvad välja üha uued ja šokeerivamad infokillud, mis kogu algselt kavandatud süsteemi lõhki löövad. Sündmuste keerises saavad omadest verd ihkavad võõrad ning senised vaenlased avastavad end tahtmatult abimeeste rollis. Londoni kõrgseltskond ja Moskva kriminaalid mõtlevad üksteise võidu välja skeeme, mis neil tekkinud kaoses pinnale aitaks jääda. Just siis, kui situatsioon näitab laabumise tundemärke, selgub, et käimas on elu ja surma piiril balansseeriv topeltmäng, milles ükski osalejatest ei aima, et tegelikult toimub kulisside taga midagi muud.

Keegi on salamisi olukorda oma kontrolli all hoidnud.

Või kas ikka on?

Telli pühendusega raamat SIIT.
Parim pakkumine kogu vabariigis.

Saadaval ka Apollo ja Rahva Raamatu kauplustes,
internetipoodides ja e-raamatuna!


Räppar GENKA on oma hämaras helisepikojas valmis treinud laulu, mis räägib 407 karaati peategelasest Artistist. Siit ta tuleb!

KUI OLED RAAMATUT LUGENUD, SAAD SIIN OMA ARVAMUST AVALDADA!

Share

10 Responses to ““407 karaati””

  • Jürgen:

    Lennukas romaan oli, pisut nagu vene James Bondi stiilis, täielik ‘lehekeeraja’. Pisut meenutas mulle filmi ‘Eastern Promises’ oma temaatikalt nii et ootan, et see „407 karaati“ kunagi filmiks tehakse.
    Jään järge ootama!

  • Timo:

    Lugu on (minu jaoks) selgelt, detailiderohkelt ja asjatundlikult kirjutatud, tekkis tunne nagu vaataks filmi, võibolla oli asi selles, et lugesin selle ühe hooga läbi. Sündmustik hoiab pidevat huvi üleval – koguaeg midagi toimub. Tegelased on värvikad ja hästi väljamängitud. Lõpupoint on hea.
    Ja nagu ka Kati ütles, et täiesti ebaeestilikult kirjutatud.
    Edu raamatuga!
    Soovitan:)

  • Kristina A.:

    Mulle üldiselt kriminullid ja põnevikud eriti ei meeldi tegelikult. Kuna tunnen raamatu autorit isiklikult, siis loomulikult ajendas eelkõige uudishimu tema esimest kaante vahale saanud raamatut poeriiulilt kaasa haarama. Ja selle raamatu neelasin ühe ampsuga alla. Maitses oli tunda kaasahaaravat põnevust, osavalt punutud “skeeme”, värvikaid karaktereid, magusat kirge, kibedat pettumist, parajas annuses peent huumorit. Mõnus keelekastuus ja väga lihtsalt loetav. Lugu haarab kaasa ja mingil hetkel lihtsalt ei raatsi lugemist pooleli jätta. Siin on kõik e- põnevust, intriige, kirge, armastust, jõhkrust, muigamapanemvat muhedat huumorit, ootamatuid pöördeid kui ka teatavat äratundmisrõõmu ja samastumist ühe või teie olukorra, situatsiooni või emotsiooniga. Loos on kõik variandid võimalikud ja mitte kõik ei ole nii nagu esmapilgul näib – järgmine stseen ei ole etteaimatav, ent samas ei ole stoorit siiski absurdseks aetud (veidi kiiksuga ehk kohati, mis lisab asjale vaid vürtsi) Raamat jutustab loo väga elavalt, mis tõepoolest jookseb silme eest läbi filmilindina Ja lõpp on ….. ühesõnaga BRAVO! Kahju, et nii ruttu läbi sai Jään ootama uusi teoseid uue andeka autori sulest.

  • Tuuli:

    Keegi välismaine näitlejanna ütles kusagil, et “seal, kust mina tulen, on meestes kas huumorimeel või testosteroon…”. Artistis on Egert need mõlemad võluvalt ühendada taibanud. Ja parasjagu nõnda, et peategelane klassikalise Kangelasena mõjuma ei hakkaks.
    Minu jaoks on kõige ehedamalt ja veenvamalt õnnestunud skisofreenilise Zapasi tegelaskuju. Suhteliselt väheste “vahenditega” (“Kelli ja hambaid jalge alla tallates”) luua sedavõrd jõuline karakter on tubli saavutus.
    Eraldi äramärkimist väärib kahtlemata ka kirjaniku püüe tabada naise hinge. Kohati jõudis ta sellele isegi päris lähedale. Võiks ju spekuleerida, et just Naine on üks kirjanik Anslani suurimatest väljakutsetest…

    Tuuli Tartust

  • Merle:

    Lugesin raamatu läbi või õigem oleks öelda, et veetsin sellega terve Madriid-NewYork lennu ning tarbisin kogu teksti korraga. Väga intensiivne ent mõnus-mahlakas lugemine ja kirjutamisstiil lahedalt kodune. Karakterid äärmiselt värvikalt tõepärased ning nendega oli lihtne samastuda:).
    Ainuke, millest ma aru ei saanud: mis see Gena sulle tegi, et ta nii karmi lõpu sai:).
    Aga jah müts maha ning kummardus, igav ei hakanud lugedes kordagi.
    Naiste müstilist maailma aga kipud sa küll pisut alahindama, nii lihtne see ka ei ole, või siiski on…

  • Fred:

    Tahan tänada Egertit, kes sellise meistriteosega valmis on saanud! Esiteks, ei ole kindlasti lihtne nn “oma kätega” nullist midagi luua ning teiseks on suur julgustükk oma loomingut nii avameelselt raamatu näol teistega jagada. Meie seas leidub kindlasti paljusid, kes julgevad vaid sahtlisse kirjutada, sest kartus kriitika ja läbikukkumise ees on lihtsalt nii suur, et ei juleta oma loomingut teistega jagada…Egert on teosega näidanud seda, et temas on suur potentsiaal, sest kui juba autori teine raamat on niivõrd kütkestav, siis mida võime veel oodata tulevikult?
    Nõustun Katiga, et Artist meenutas ka mulle natuke Egertit – mõlemad on omades elementides väga andekad, ootamatud, oskavad meisterlikult ükskõik mis keskkonda sulanduda tundes ennast nagu teises kodus ja mõlemil on oskus välja tulla olukordadest selliselt, mida tavapäraselt ei osata ette kujutada…Ka enda üle tuleb osata naerda ja nii nagu Artist seda teose lõpus tegi, olen kindel oskab ka Egert hinnata seda, kui keegi on osanud Sind ausas konkurentsis veelgi meisterlikumalt üle mängida:-)
    Jään suure põnevusega ootama tulevaste meistriteoste ilmumist! Seniks soovitan kõigile, kel raamat lugemata, minna raamatupoodi, osta endale see raamat ja ühe õhtuga see läbilugeda ja jõuda sinna kus mina täna olen – tahaks juba järgmist raamatut…

  • TRiin:

    Nõustun igati eelpool kommenteerinutega – romaan oli ladusalt ja kaasahaaravalt kirjutatud. Mida rohkem lugesin, seda põnevam ja paeluvam oli. Minu jaoks läks asi huvitavaks alates IV peatükist ning põnevust jätkus lõpuni. Paaris kohas avastasin end mõttelt, et see stseen on nüüd küll üle pingutatud või siis imestamas, et huvitav, miks kirjanik sellise tegevuse siia sisse tõi. Aga raamatu edenedes selgus, et autoril on kõik detailselt läbi mõeldud, küsimused said vastuse ja asjad loksusid paika. Nii mõnedki üllatuslikud pöörded olid mu jaoks etteaimatavad, aga seda huvitavam oli edasi lugeda, et saada kinnitust, kas mu aimdus pidas paika või mitte.

    Tegelaskujud olid tõeliselt koloriitsed, dialoogid ja keelekasutus nauditavad. Nii mõnedki vaimukad „pärlid“ tekitasid minus muhedat elevust. Tühja heietamist ja mõttetuid kirjeldusi ei olnud, st ma ei avastanud end mingeid lõike diagonaalis lugevat. Suur pluss oli see, et raamat oli kirjutatud nö lihtsas keeles, ei olnud mingit suurt kunsti taga aetud. Kui ikka lehekülgede kaupa ei saa aru, millest küll räägitakse, ega siis kaua ei viitsi lugeda ka.
    Mulle meeldis detailiderohkus, nagu eelkõnelejatelgi hakkasid pildid silme ees jooksma ja ma olin selle jutu sees. Veel oli meeltmööda, et romaan ei mõjunud raskepäraselt, lugedes oli helge, avar tunne. Mõned raamatud suruvad su justkui alla ja mõjuvad rusuvalt, siin seda ei olnud, ehkki teemaks oli allilm, kuritegevus jms. Ühesõnaga, romaani lugedes oli feeling hea!
    Mis mulle ei sümpatiseerinud, on kaanekujundus, mis ei ole sisuga kooskõlas. Mu meelest oleks süžee eeldanud stiilsemat ja elegantsemat kaanepilti. Aga ma võin kinnitada, et veidi ebaõnnestunud kest sisu väärtust küll kuidagi ei kahandanud.
    Kokkuvõtvalt ütlen, et tunnid „407 karaadi“ seltsis olid täis puhast lugemisrõõmu.

  • Triinu:

    Mina sain “407 karaati” sünnipäevakingituseks. Uhke värk! Pühendusega ja puha.. Veel sain ma kingituseks seadeldise, mis valgustab pimedas raamatulehti. Lambiks on seda imelik nimetada, sest kuigi see sisaldab mingit naljakakujulist pirni ja ka lausa neli patareid, siis masina sisselülitamisel tekib ometi vaimustav effekt justkui võlumaailmast. Valitud raamatuleht muutub helevalgeks, tähed mustendavad sellel valgel ja ümbritsev pimedus jääb täiesti ükskõikseks.
    Tulid jõulud, ma sõitsin Tallinnast Tartusse oma lapsepõlvekoju, et pere seltsis pühi pidada. Plaanisin uut raamatut sinna ja tagasi bussisõidul lugeda, eriti just tagasisõidul, sest siis pidi olema pime. Ma tahtsin ju ometi oma kahte lemmikkingitust kuidagi ühendada!
    Alustasin algusest. Egerti raamat osutus väga haaravaks ja üsna pea olin juba tema loodud maailmas kogu oma tähelepanuga. (Kusjuures Naistelehe võrdlus Akuniniga on täiesti paslik!) Eriti meeldis mulle see, kuidas olid loodud naispeategelased, nende vorm ja nende maailm ning ma nautisin iga hetke, mil Artist neisse tungida püüdis. Ja kuigi naised ning nende saatus tundusid mulle hingelähedasemad, elasin kaasa ja hoidsin pöidlaid ikkagi Artistile. Ja tundsin end oma kangelannade ees süüdi..
    Ka mina otsisin Artistis Egertit, aga ma ei leidnud teda. Vähemalt mitte piisavas koguses. Ja kui raamatu lõpus ilmus areenile üks kirjanik, mõtlesin kohe jälle, et vot nüüd..
    Oot, aga ma ruttasin ette! Jõulupühad alles kestsid, ma olin päevavalges bussis sõitnud pealinnast peaga linna ja usinasti kingitud raamatut lugenud, vanemate juures liha ja vorsti söönud ja lambivalgel jälle lugenud (kuidagi veider oli tuba pimedaks paluda, kui pere on koos ja laud ikka veel kaetud). Siis märkasin aga jahmatusega, et ega mul enam palju lõpplahenduseni jäänud polegi, kuid pühade lõppu tähistava pimeda bussini oli aega veel küll ja küll. Otsisin siis meelelahutust sõbrannade ja sugulaste seltsis, et mõtted Londoni, armastuse ja teemanti peale ei läheks ning sain hakkama: pimedas bussis, mis väljus Tartust 26.12.10 19.00, lülitasin sisse oma imemasina. Helendav valguskiht kattis raamatulehe ja ma ahmisin endasse kõik, mis “407 karaadist” veel järel oli.
    Ja see, et Egert just siis seal oli, muutis minu jaoks hetke vaimustavaks.

    Aitäh!

  • Monica:

    Ka mina sain selle vahva raamatu sünnipäevakingituseks aga kuna raamatukuhi öökapil oli üsna kõrge siis lugema asusin seda alles pool aastat hiljem ja seda suurem oli emotsioon ja see ootamise aeg sai kuhjaga tasutud. Mitmeid kordi oli kiusatus võtta raamat üldisest järjekorrast välja ja teha üks erand aga siis tundus see ebaaus teiste rivis seisvate raamatute suhtes ja nii see järg ükskord maikuus ka 407 karaadini ulatus.
    Nagu juba mainisin oli ootamine seda väärt, lugesin, mis lugesin, neelasin selle 413 lehekülge 3,5 tunniga, juba esimesed leheküljed haarasid endasse ja vaheldumisi hakkas peas tiksuma ettekujutus kord Artisti, kord Ksenja kord Isadora rollis olemisest.Kuid iga leheküljega edasi minnes elasin sisse Artisti rolli.
    Tegelikult ei jätkugi sõnu, et kirjeldada seda emotsiooni, mida raamat pakkus ja päriselt ka, mina ootan juba uut aga enne lähen poodi ja hangin endale ka Pasknääride vandenõu:)

    Edu!

  • Raivo:

    9. juulil ostsin selle raamatu. Alguses kartsin, et olin ostnud mingi jura, aga kui lugema hakkasin….

    Ma avastasin, et maailmas on palju head kirjandust eesotsas selle raamatuga.

Leave a Reply