Eesti kirjanik - Egert Anslan
          Talv 1979, Tallinn…                                  

           Esmapilgul jättis Lasteaed number 35 täiesti tavalise mulje. Plastmassist mänguautod vurasid klotside ja pallide virrvarris ning nende noorusest joobunud juhtide kilked kajasid betoonkoridorides sama heledalt, nagu igas teiseski lasteaias. Keegi ei aimanud, et valgetes kitlites tädid on pliidile juba tule alla pannud…

        „Enne sa siit ei tõuse, kui taldrik on tühjaks söödud!“ kostus mõni tund hiljem kasvataja hääl. Poiss vaatas söögilaua kohal kõrguvat kogu. Naisterahva tõmblev silmanurk hoiatas endaga kauplemise eest selgemini kui mistahes sõnad. Isegi pilti raamitud Lenin näis söögitoa seinal kahvatuvat.

        Poisi silmad muutusid vesiseks. „Mul ei lähe alla,“ ütles ta pekist lihatükki neelata üritades.

        „Sa kuulsid, mida ma ütlesin,“ vastas kasvataja ning lahkus.

        Poiss vaatas lapsi, kes olid kõik oma hapukapsasupiga ühelepoole saanud ja mängisid juba ammu õhinal. Kui kõrgeks olid kasvanud nende laotud tornid! Kui kiiresti mõõtsid nende juhitud veoautod põranda linoleumiseid meetreid! Kui ihaldusväärne oli see kõik… ja samas kui kaugel.

        Sel hetkel kihvatas poisi silmis miski ning pudipõllega mudilasest sai mehehakatis, kes ise oma tee valib. Ta korjas jonnakad lihatükid supitaldrikult kokku ning surus need oma väiksesse peopessa. Kasvataja mantel rippus esikus, suures saladuslikus kapis, mille ust polnud ükski laps iial julgenud avada. Kulus mõni hetk ja juba sukeldusid lihatükid taskupimedusse. Söö ise, mõtles poiss kapiust sulgedes.

        Nüüd oli jäänud veel tasa teha kaotatud aeg ning ehitada torn, mis pidi tingimata saama kõrgem kui teistel.

„Olen Egert Anslani isaga seilanud Atlandi ookeanil, olnud hiljem ka tema kirjanduslikuks nõuandjaks. Meremehest isa mitmekülgne andekus muusikas, maalikunstis ja ilukirjanduses on see huvitav geneetiline taust ja tugi, mis annab mulle head usku Egerti edasistele kordaminekutele.“

Ülo Tuulik

 
Share