Tule sõbraks
Avalda arvamust ja saa osa viimastest uudistest!
Facebook & Linkedin - Egert Anslan Facebook Linkedin
Egert Anslan - Facebook

Ükski kirjanik ei saa lugeda enda kirjutatud raamatut värske pilguga, nii nagu seda teeb esmakordne lugeja. Mul on kirjutamise ajal uks lahti. Ma kombineerin, nuputan, lõhun ja ehitan pidevalt raamatute jaoks süžeesid ja karaktereid, ning mind huvitab, mis rahvale peale läheb. Kui oled „407 karaati“ läbi lugenud ja sul tekkis mõtteid või emotsioone, mida tahaksid minu ja teiste lehekülastajatega jagada, siin on see koht.

Arvamuse avaldamiseks ja teiste kommentaaride lugemiseks kliki siia…

Share

8 Responses to “”

  • Jürgen:

    Lennukas romaan oli, pisut nagu vene James Bondi stiilis, täielik ‘lehekeeraja’

    Pisut meenutas mulle filmi ‘Eastern Promises’ oma temaatikalt nii et ootan, et see „407 karaati“ kunagi filmiks tehakse.

    Jään järge ootama!

  • Kati:

    No nii, mina olen vist esimene naissoost (nice sugu) lugeja, kes paksu teoses läbi sai… Esimene reaktsioon on – lahe! Mulle eriliselt meeldib see, et ta polnud mingi kriminull kui selline, vaid üks paeluv stoori, kuhu sulasid lugejana justkui sisse. Haarav värk.

    Juuditarist oli nats kahju, aga mõnes mõttes paras ka talle…

    Artisti tegelaskuju tõi mulle miskipärast just Egerti enese oleku mulle silme ette, ehkki ma ei usu, et peategelane on autori pealt prototüüpselt “maha pandud”.

    Ning, lõpus tekkis tunne, et tahaks samade tegelastega juba JÄRGMIST stoorit lugeda.

    Nii et aplaus, võrratu debüüt! Ostke ja te ei kahetse, lähenemine on kirjanduslikult täiesti ebaeestilik. Puhas maailmaromaan.

    Kati Tartust

  • Timo:

    Lugu on (minu jaoks) selgelt, detailiderohkelt ja asjatundlikult kirjutatud, tekkis tunne nagu vaataks filmi, võibolla oli asi selles, et lugesin selle ühe hooga läbi. Sündmustik hoiab pidevat huvi üleval – koguaeg midagi toimub. Tegelased on värvikad ja hästi väljamängitud. Lõpupoint on hea.
    Ja nagu ka Kati ütles, et täiesti ebaeestilikult kirjutatud

    Edu raamatuga!
    Soovitan :)

  • Kristina A.:

    Mulle üldiselt kriminullid ja põnevikud eriti ei meeldi tegelikult. Kuna tunnen raamatu autorit isiklikult, siis loomulikult ajendas eelkõige uudishimu tema esimest kaante vahale saanud raamatut poeriiulilt kaasa haarama. Ja selle raamatu neelasin ühe ampsuga alla. Maitses oli tunda kaasahaaravat põnevust, osavalt punutud “skeeme”, värvikaid karaktereid, magusat kirge, kibedat pettumist, parajas annuses peent huumorit. Mõnus keelekastuus ja väga lihtsalt loetav. Lugu haarab kaasa ja mingil hetkel lihtsalt ei raatsi lugemist pooleli jätta. Siin on kõik e- põnevust, intriige, kirge, armastust, jõhkrust, muigamapanemvat muhedat huumorit, ootamatuid pöördeid kui ka teatavat äratundmisrõõmu ja samastumist ühe või teie olukorra, situatsiooni või emotsiooniga. Loos on kõik variandid võimalikud ja mitte kõik ei ole nii nagu esmapilgul näib – järgmine stseen ei ole etteaimatav, ent samas ei ole stoorit siiski absurdseks aetud (veidi kiiksuga ehk kohati, mis lisab asjale vaid vürtsi) Raamat jutustab loo väga elavalt, mis tõepoolest jookseb silme eest läbi filmilindina Ja lõpp on ….. ühesõnaga BRAVO! Kahju, et nii ruttu läbi sai :) Jään ootama uusi teoseid uue andeka autori sulest.

  • Tuuli:

    Keegi välismaine näitlejanna ütles kusagil, et “seal, kust mina tulen, on meestes kas huumorimeel või testosteroon…”. Artistis on Egert need mõlemad võluvalt ühendada taibanud. Ja parasjagu nõnda, et peategelane klassikalise Kangelasena mõjuma ei hakkaks.
    Minu jaoks on kõige ehedamalt ja veenvamalt õnnestunud skisofreenilise Zapasi tegelaskuju. Suhteliselt väheste “vahenditega” (“Kelli ja hambaid jalge alla tallates”) luua sedavõrd jõuline karakter on tubli saavutus.
    Eraldi äramärkimist väärib kahtlemata ka kirjaniku püüe tabada naise hinge. Kohati jõudis ta sellele isegi päris lähedale. Võiks ju spekuleerida, et just Naine on üks kirjanik Anslani suurimatest väljakutsetest…

    Tuuli Tartust

  • Merle:

    Lugesin raamatu läbi või õigem oleks öelda, et veetsin sellega terve Madriid-NewYork lennu ning tarbisin kogu teksti korraga. Väga intensiivne ent mõnus-mahlakas lugemine ja kirjutamisstiil lahedalt kodune. Karakterid äärmiselt värvikalt tõepärased ning nendega oli lihtne samastuda:).
    Ainuke, millest ma aru ei saanud: mis see Gena sulle tegi, et ta nii karmi lõpu sai:).
    Aga jah müts maha ning kummardus, igav ei hakanud lugedes kordagi.
    Naiste müstilist maailma aga kipud sa küll pisut alahindama, nii lihtne see ka ei ole, või siiski on…

  • Fred:

    Tahan tänada Egertit, kes sellise meistriteosega valmis on saanud! Esiteks, ei ole kindlasti lihtne nn “oma kätega” nullist midagi luua ning teiseks on suur julgustükk oma loomingut nii avameelselt raamatu näol teistega jagada. Meie seas leidub kindlasti paljusid, kes julgevad vaid sahtlisse kirjutada, sest kartus kriitika ja läbikukkumise ees on lihtsalt nii suur, et ei juleta oma loomingut teistega jagada…Egert on teosega näidanud seda, et temas on suur potentsiaal, sest kui juba autori teine raamat on niivõrd kütkestav, siis mida võime veel oodata tulevikult?
    Nõustun Katiga, et Artist meenutas ka mulle natuke Egertit – mõlemad on omades elementides väga andekad, ootamatud, oskavad meisterlikult ükskõik mis keskkonda sulanduda tundes ennast nagu teises kodus ja mõlemil on oskus välja tulla olukordadest selliselt, mida tavapäraselt ei osata ette kujutada…Ka enda üle tuleb osata naerda ja nii nagu Artist seda teose lõpus tegi, olen kindel oskab ka Egert hinnata seda, kui keegi on osanud Sind ausas konkurentsis veelgi meisterlikumalt üle mängida:-)
    Jään suure põnevusega ootama esikteose ja tulevaste meistriteoste ilmumist! Seniks soovitan kõigile, kel raamat lugemata, minna raamatupoodi, osta endale see raamat ja ühe õhtuga see läbilugeda ja jõuda sinna kus mina täna olen – tahaks juba järgmist raamatut…

  • Triin:

    Nõustun igati eelpool kommenteerinutega – romaan oli ladusalt ja kaasahaaravalt kirjutatud. Mida rohkem lugesin, seda põnevam ja paeluvam oli. Minu jaoks läks asi huvitavaks alates IV peatükist ning põnevust jätkus lõpuni. Paaris kohas avastasin end mõttelt, et see stseen on nüüd küll üle pingutatud või siis imestamas, et huvitav, miks kirjanik sellise tegevuse siia sisse tõi. Aga raamatu edenedes selgus, et autoril on kõik detailselt läbi mõeldud, küsimused said vastuse ja asjad loksusid paika. Nii mõnedki üllatuslikud pöörded olid mu jaoks etteaimatavad, aga seda huvitavam oli edasi lugeda, et saada kinnitust, kas mu aimdus pidas paika või mitte.

    Tegelaskujud olid tõeliselt koloriitsed, dialoogid ja keelekasutus nauditavad. Nii mõnedki vaimukad „pärlid“ tekitasid minus muhedat elevust. Tühja heietamist ja mõttetuid kirjeldusi ei olnud, st ma ei avastanud end mingeid lõike diagonaalis lugevat. Suur pluss oli see, et raamat oli kirjutatud nö lihtsas keeles, ei olnud mingit suurt kunsti taga aetud. Kui ikka lehekülgede kaupa ei saa aru, millest küll räägitakse, ega siis kaua ei viitsi lugeda ka.
    Mulle meeldis detailiderohkus, nagu eelkõnelejatelgi hakkasid pildid silme ees jooksma ja ma olin selle jutu sees. Veel oli meeltmööda, et romaan ei mõjunud raskepäraselt, lugedes oli helge, avar tunne. Mõned raamatud suruvad su justkui alla ja mõjuvad rusuvalt, siin seda ei olnud, ehkki teemaks oli allilm, kuritegevus jms. Ühesõnaga, romaani lugedes oli feeling hea!

    Mis mulle ei sümpatiseerinud, on kaanekujundus, mis ei ole sisuga kooskõlas. Mu meelest oleks süžee eeldanud stiilsemat ja elegantsemat kaanepilti. Aga ma võin kinnitada, et veidi ebaõnnestunud kest sisu väärtust küll kuidagi ei kahandanud.

    Kokkuvõtvalt ütlen, et tunnid „407 karaadi“ seltsis olid täis puhast lugemisrõõmu.

Leave a Reply